23. mai 2017. a. | 8:10

President Valges Majas

LHV ajakiri Investeeri

26.10.2016 10:02

Shutterstock

Ameerika Ühendriikides käib üks põnevamaid presidendivalimisi ajaloos ning endiselt pole päris selge, kes järg­mise aasta jaanuaris Valgesse Majja kolib.

Vahel jääb mulje, et presidenti valitakse kogu maailmale. Mingil määral on see ka õigustatud, sest Ameerika Ühendriigid on maailma juhtiv riik, mille presidendil on väga suur sõna- ja otsustamisõigus. Seetõttu jälgibki kogu maailm hinge kinni pidades kandidaati­de väljaütlemisi ja lubadusi. Eriti puudu­tab see tänavuse vabariiklaste kandidaadi Donald John Trumpi väljaütlemisi.

Poliitikavaatleja Toomas Alatalu sõnul on USA maailma võimsaim riik, mis ala­tes Teisest maailmasõjast lööb kaasa po­liitikas kogu maailma mastaabis. Seega on Ühendriikide presidendi jaoks peami­ne tunnetada ära tegelik olukord ja riigi võime seda mõjutada. Probleem on mit­metasandiline, kuna hõlmab suhteid nii suur- kui ka väike- ja regionaalsete riiki­dega. Kui meenutada, siis on Ameerika Ühendriigid kõigil tasanditel mööda pan­nud, näiteks Hiina ignoreerimine, Brasii­lia „allutamine”, Vietnami sõda jne. Aja­loo tegelik mõjutamine võib ilmneda kohe (nt tuumakatsetuste ja relvade pii­ramine) või hiljem. „Ma armastan rääki­da lugu sellest, kuidas Reagan tuli Berlii­ni müüri ette ja ütles Gorbatšovile: „Lõhu see maha!” Kui ennast tollesse aega taga­si kerida, siis tegelikult uskusid ju toona vähesed, et sel donkihhotlikul ütlemisel saab mingi tagajärg olema, sest seda ütles ju näitleja,” räägib Alatalu.

Trumpi nimetab Alatalu teise ajastu Reaganiks, kes kogub hääli teisiti kui siiani tavaks. Samas ei saa välistada, et mõni tema tänastest kentsakatest slogan’itest prohvetlikuks ei osutu – kõik sõltub nagu Reaganigi puhul kokkupan­davast meeskonnast.

Ühest küljest on Ameerika presidendil tõesti suur mõjuvõim ja ajalugu näitab, et suuri otsuseid on vastu võetud ka väga väikeses ringis (näiteks president Ric­hard Milhous Nixoni otsus rünnata Viet­nami sõja ajal Kambodžat). Ometigi puu­dub presidendikandidaatidel igasugune vastutus kampaania ajal väljaöeldud lau­sete eest ning nende tegelik poliitika võib olla hoopis tasakaalukam.

Peeti nõrkadeks, aga siiski tugevad

Ameerika Ühendriikidel on alates riigi loomisest 1789. aastal olnud 44 presidenti. On neid, keda peetakse teistest eduka­maks ja kelle otsustel on olnud rohkem kaalu Ameerika Ühendriikide ülesehita­misel riigiks, mille üle ameeriklased ise uhkust tunnevad.

Toomas Alatalu sõnul on presidendi tu­gevuse aluseks tema meeskond. Näiteks James Earl „Jimmy” Carterit peeti nõr­gaks presidendiks seoses USA saatkonna hõivamisega Teheranis Iraani islamire­volutsiooni ajal, kui käivitatud päästeope­ratsioon läks luhta, sest kopterid ei saa­nud puhkenud liivatormis õhku tõusta. Ometigi oli Carter tugev inimõiguste kaitsja. Tema selja taga seisis Poola juur­tega nõunik Zbigniew Kazimierz Brzezinski.

Teine näide on Richard Milhous Nixon, kes lõpetas oma karjääri kuulsa Watergate’i skandaaliga. Ometigi oli Nixon edukas välispoliitikas – ta lõpetas Vietnami sõja, organiseeris riigipöörde Tšiilis ja ajas Hiinaga süstikdiplomaatiat. Nixoni selja taga seisis Saksamaalt pärit juudist nõunik Henry Alfred Kissinger, kes hiljem pidas ka riigisekretäri ametit.

Keda aga peavad ameeriklased ise oma kõige tugevamateks presidentideks läbi ajaloo? Igal sellisel presidendil on oma lugu või seos mingi suursündmusega maailma ajaloos või siis on ta lahenda­nud mõne suure probleemi. Allpool too­dud loetelus ei oma presidentide esitlemi­se järjekord ega tutvustuse pikkus presidendi olulisuses mingit tähendust.

Abraham Lincoln

1861. aastal USA 16. presidendiks valitud Lincoln tõusis rahva etteotsa kõige väljakutsuvamal ajahetkel. Sotsiaalküsi­mused, millest teravaimad olid orjapida­mise lõpetamisega seotud pinged, viisid riigi samal aastal kodusõjani.

3. juulil 1863 purustasid Ühendriikide väed kindral Robert E. Lee juhitud konfö­deratsiooniarmee Gettysburgi lahingus, mis kujunes Ameerika kodusõja oluliseks murdepunktiks. 8. detsembril 1863 andis president välja dokumendi, millega lubati amnestia kõigile riigivastases „mässus” osalenud isikutele, kui nad vannuvad truudust USA konstitutsioonile ja kohus­tuvad järgima kõiki Ühendriikide seadusi.

12. märtsil 1864 loovutas president ar­mee ülemjuhatuse kindral Ulysses S. Grantile. Sama aasta juunis nimetati Lincoln uuesti vabariiklaste presidendi­kandidaadiks ja ta võitis 8. novembril toi­munud valimised, saades 212 valijamehe hääled 233-st. 4. märtsil 1865 vannutati ta teiseks ametiajaks Ameerika Ühendrii­kide presidendiks, kuid kahjuks langes ta juba 14. aprillil atentaadi ohvriks ning suri järgmisel päeval.

Tema suurimaks teeneks peetaksegi orjanduse lõpetamist ja 50 osariigi ühen­damist liitriigiks – sellisena, nagu me seda ka täna teame.

George Washington

Ameerika Ühendriikide riigi looja ja esimene president Washington oli mässuliste kolooniate sõjavägede (konti­nentaalarmee) ülemjuhataja sõjas Suurbritanniaga. Otsustav võit tuli 19. oktoobril 1781 Yorktowni linna juures toimunud lahingus, kus Washington suutis ameeriklaste võitlusvaimu üleval hoida. Pärast sõda juhtis ta riigi põhisea­duse loomist.

Rahva seas peeti just tema panust otsus­tavaks iseseisvuse saavutamisel ja nii vali­tigi ta riigi esimeseks presidendiks. Te­mast sai moraalne eeskuju ja riikliku ühtsuse kehastus, oma autoriteediga suu­tis ta vastuoludes lõhestatud kolooniad lii­ta enam-vähem ühtsena toimivaks riigiks.

Kahekordistas riigi pindala

Thomas Jefferson oli Ameerika Ühendriikide 3. president aastatel 1801- 1809. Jefferson oli üks olu­lisimaid Ameerika Ühendrii­kide Iseseisvusdeklarat-siooni koostajaid. Enne presidendiks saamiks oli pidanud suursaadiku ame­tit Prantsusmaal ja oli olnud ka riigisekretär. Oli veendu­nud varariiklane ja demo­kraat. Tema asutas Vaba­riikliku partei, mis tänasel päeval on Demokraatlik partei. Tema üheks tähele­panuväärsemaks teoks sel perioodil oli Louisiana piir­konna ostmine Prantsus­maalt, mis kasvatas riigi territooriumi ligi kaks korda.

Konstitutsiooni isa

James Madisoni, kes oli Ameerika Ühendriikide nel­jas president aastail 1809- 1817 üheks riigi loojatest ja selle konstitutsiooni koos­tajatest. Oli tulihingeline sõ­navabaduse, ajakirjandus­vabaduse, usuvabaduse ja koosolekute vabaduse pooldaja. 1812. aastal juh­tis riiki võidukas sõjas Su­urbritanniaga, mis oli noo­rele riigile üks esimesi suuri katsumusi.

Ronald Wilson Reagan

Reagan oli Ameerika Ühendriikide 40. president, kelle eriline karisma ja vankumatu otsustuskindlus inspireerib ameeriklasi veel tulevikuski. Ameerikla­sed on veendunud, et just tänu Reaganile kukkus kokku Nõukogude Liit ja külma sõja võitis USA.

Kui Reagan 1981. aastal ametisse astus, valitses maailmas väga terav vastasseis ning tuumasõja oht oli reaalne. Reagan in­vesteeris sõjatehnoloogiasse ja turgutas USA majandust. Legendaarseks on saa­nud paberile jäänud tähesõdade prog­ramm, mis viis Nõukogude Liidu viimase liidri Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi täies­ti endast välja. „Ainult hull võib tahta ra­kette kosmosesse viia,” põrutas Gorbatšov 1986. aasta läbirääkimistel Islandil. Võib öelda, et tänu Reaganile tõusis USA domi­neerivaks riigiks maailmas. Ameerikla­sed igatsevad tänaseni taga sellist kindla­meelset presidenti, nagu Reagan oli.

Atendaadi ohver

John Fitzgerald Kennedy teenis Ameerika Ühendriike 35. presidendina aastatel 1960-1963. Oli esimene president, kes oli sündinud 20. sajandil. Paariaastase presidendiaja sisse jäi Kuu­ba raketikriis. Oma 22. ok­toobril 1962 peetud kuul­sas kõnes, milles ta kriisi puhkemisest teada andis, kuulutas ta muuhulgas välja Kuuba mereblokaadi ning lubas anda vastulöögi Nõu­kogude Liidu territooriumi pihta, juhul kui Kuubale pai­gutatavate tuumarakettide­ga teisi riike rünnatud oleks. Kennedy õnnestus otsevestlustes Nõukogude Liidu liidri Nikita Serejevitš Hruštšoviga kriis lahenda­da. Kennedy elu lõpetas atendaat Dallases 22. no­vembril 1963.

Kindralist president

Dwight David Eisenhower oli Ameerika Ühendriikide 34. president, kelle kindrali­pagunitel oli viis tärni ja kes Teise maailmasõja ajal te­gutses ta liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas. Detsembris 1950 sai te­mast NATO esimene ülem­juhataja. Kommunismi ja korruptsioonivastane võit­lus tegi temast 1952. aastal populaarse kandidaadi. Toetas presidendina NASA tegevust, mis kujutas tol ajal võidujooksu Nõukogu­de Liiduga kosmosesse.

Harry S. Truman

Ameerika Ühendriikide 33. president tõusis troonile asepresidendina pärast Franklin D. Roosevelti surma 1945. aasta aprillis. Teine maailmasõda polnud veel lõppenud, Saksamaa alistamisele kulus veel nädalaid ja sõja fookus kandus Vaiksesse ookeani. Augustis 1945 andis Truman käsu heita Jaapanile kaks tuumapommi. Esimene neist lõhkes Hiroshimas 6. augustil 1945, tappes kohe vähemalt 70 000 inimest ja põhjustades hiljem veel enam kui 200 000 inimese surma kiiritustõppe. Teine pomm lõhkes 9. augustil Nagasakis. Kohe sai surma üle 30 000 inimese ning 140 000 inimest suri saadud haavadesse ja kiiritushaigusse.

Truman ise kirjutas selle kohta hiljem: „Ma teadsin, mida ma tegin, kui ma sõja peatasin... Ma ei tunne kahetsust ja sa­mas olukorras teeksin sedasama jälle.” Ameerika rahvas hindab teda nende kindlameelsete otsuste eest, sest kui Jaa­panisse oleks saadetud maaväed, oleks hukkunute arv võinud ulatuda kümne­tesse miljonitesse.

Franklin Delano Roosevelt

32. presidendina sattus Roosevelt juhtima ameeriklasi äärmiselt väljakut­suval ajastul. Tema ametiaeg jäi vahe­mikku 1933–1945. Lastehalvatuse tõttu ratastooli aheldatud mees sai presiden­diks tänu võitlusele suure majanduskrii­siga, mis oli lahvatanud 1929. aastal. Kuna tema vastased keeldusid majandus­se sekkumast, kogus ta palju pooldajaid ja 1932. aastal valiti ta esimest korda presidendiks. Ta hakkas kiiresti tegutse­ma, kutsudes kokku kongresse ja istun­geid. Juba 1933. aastal seati sisse uued õigusaktid koondnimega „Uus kurss”, tänu millele taastus pangandus. Järgmi­ne suur probleem oli töötus, millega võitlemiseks alustas Roosevelt üleriiklike töötalgutega, toetades ülivaeseid peresid ja luues lootuse helgemale tulevikule.

Tema ametiaega jääb ka Teine maail­masõda. 1940. aastal sõlmis Roosevelt lii­du Suurbritanniaga ja saatis väed Euroo­passe. Ameeriklased ise on küll oma võiduka presidendi üle uhked, ent meie vaatenurgast oli ta reetur, sest sõlmis Jos­sif Stalini ja Briti peaministri Winston Churchilliga 1945. aasta veebruaris kok­kuleppe, millega lubas Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Sak­samaa poolitada. Roosevelt suri kuu aega enne Teise maailmasõja lõppu aju vere­jooksu tagajärjel.

Thomas Woodrow Wilson

Wilson teenis Ameerika Ühendriike 28. presidendina aastatel 1913–1921. Ta soovis reformida valitsusasutusi ja tuua Amee­rika ühiskonna 20. sajandisse. Enne presidendiametit oli ta filosoofiadoktor Princetoni ülikoolis ja New Jersey kuberner.

Esimese maailmasõja puhkedes soovis Wilson Ühendriike sellest eemal hoida, kuid 1917. aastal küsis kongressilt luba sekkuda, et kaitsta maailmas demokraa­tiat. Nii leviski kuvand, et mees kaitseb demokraatiat nii kodus kui ka kaugemal. 8. jaanuaril 1918 pidas ta kongressile kõne, milles esitas neliteist teesi Euroopa ülesehitamiseks pärast Esimest maail­masõda. See kõne oli Rahvasteliidu loo­mise üks aluseid.

Theodore Roosevelt

Theodore Roosevelt oli Ameerika Ühendriikide 26. president, kelle karisma ja kauboilik maskuliinsus tegid temast ühe armastatuima liidri. Abisekretärina mereväes avaldas Roosevelt toetust sõja algatamisele Hispaaniaga ning aitas 1898. aastal puhkenud Hispaania-Amee­rika sõjas juhtida esimest USA vabataht­like ratsaväerügementi Rough Riders. Ta naasis New Yorki sõjakangelasena ja valiti kuberneriks. 1901. aastal tõusis 42-aastane asepresident Roosevelt pärast Willam McKinley palgamõrva riigi presidendiks. Ta on siiani Ameerika Ühendriikide noorim ametisse valitud president. Samuti mäletatakse teda võitluse pärast monopolidega – Roosevelt umbusaldas rikkaid ärimehi.

Tänu Rooseveltile sai USA 1904. aastal oma kontrolli alla Panama kanali ja selle konstruktsioonid, ja ta ise tundis, et ka­nali valmis ehitamine oli tema kõige tähtsam ja ajalooliselt märkimisväärne rahvusvaheline saavutus. Samuti oli ta esimene ameeriklane, keda autasustati Nobeli auhinnaga, ja ühtlasi üks esimesi presidente, kelle häält salvestati järeltule­vatele põlvedele.

John Adams

Adams oli Ameerika Ühendriikide esimene asepresident ja teine president aastatel 1797–1801, kes mängis üliolulist rolli riigi kujunemise algusaastatel. Sõja ajal Suurbritanniaga oli Adams üks häälekamaid iseseisvuse toetajaid, hiljem oli ta aga üks iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest. Adamsit peetakse USA laevastiku loojaks. Tema ametiaja lõpul viidi riigi pealinn üle Washingtoni, ühtlasi oli ta esimene USA president, kes elas Valges Majas.

Tiit Efert

*Artikkel ilmus LHV ajakirja Investeeri 3/2016




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse