23. juuli 2017. a. | 7:42

Investor Sergei Pareiko

LHV ajakiri Investeeri

18.01.2017 9:45

Pixabay

Endine eesti koondise puurilukk ja Venemaal mänginud Sergei Pareiko räägib karjääri lõpetamisest ja investeerimishuvi tekkimisest.

Sergei Pareiko tuleb kohtumisele rõõmsalt, sest talle meeldib investeerimisalane ajakirjandus, kust ta leiab uut põnevat infot ning saab võrrelda enda otsuseid teiste tegijatega.

Kui karjäär hakkas lõppema

Kui Sergeil täitus 30 eluaastat, jõudis kohale ka teadmine, et karjäär sportlasena võib hakata läbi saama – see sattus ajajärku, mil Eestis valitses kinnisvarabuum. Mehel oli Pirital krunt ja ta jälgis, kuidas hinnad tõusid, kuni käis plaks. „Keegi ei saanud kohe aru, mis juhtus,” sõnab ta. Tõsisemaks läks olukord siis, kui inimestel hakkasid töökohad kaduma. „Vanemate ja sõprade kaudu kuulsin, mis toimub,” räägib Sergei. „Sain aru, et kellel oli palju laenu võetud, sattus raskustesse.”

Pareiko mängis tol ajal õnneks Venemaal Tomski tippklubis jalgpalli ja majandust tabanud lööki omal nahal ei tundnud. Küll aga võttis kriis ära isu investeerida Eestis kinnisvarasse, ja mees mõtles pingsalt, mida teha. Klubikaaslased avasid Venemaal baare ja restorane, aga Pareikole see ei sobinud. „Ma ei tahtnud jätta asju teiste korraldada. Sellise äri puhul peab ise kohal olema ja juhtima,” räägib ta. „Kui sa ei ole kohal, siis sa ka ei tea, mis toimub. Isegi sõbrad võivad su selja taga halba teha.”

Hinges aga ikkagi kripeldas ja Sergei hakkas äriajakirju lugema. Kuna Venemaa on suur ja lai ning teiste klubidega kohtumiseks tuli lennata palju ringi, oli lugemiseks aega kuhjaga – lühemad lennud Tomskist olid kahe ja poole tunni pikkused, pikemad kestsid suisa seitse tundi. Sergei pilk jäi peale nendele artiklitele, kus oli juttu teiste kogemusest – kõigest, mis on õnnestunud ja mis on läinud valesti. „Nende mõtted jäid mulle meelde. See, kuidas nad on teinud õigeid ja valesid otsuseid,” räägib ta.

Nii jõudiski mees järeldusele, et väärtpaberitehingud on need, mida saab teha olenemata sellest, kus sa oled. Vaja on vaid internetiühendust. Viimasega polnud Venemaal kiita lugu, kuid kodus ja hotellides oli internet olemas – veebis surfates ja uurides jõudiski Sergei selleni, et peaks hakkama väärtpaberitesse investeerima. „Suund, kuhu ma tahaks välja jõuda, hakkas juba siis paistma. Sain aru, et see meeldib mulle,” lisab ta.

Esimene tehing oli aktsiatega Vene turul, suurusjärgus 25 000 dollarit. Paraku järgnes pärast ostmist kohe aktsiate hinna langus. Esialgu lõi see mehel jalad nõrgaks ja enesekindlus kadus. „Esimest korda ja kohe selline miinus,” lausub Sergei tagantjärele. „Esiti ei vaadanud ja siis enam ei tahtnud seda miinust üldse vaadata.”

Aga seejärel tuli pööre ja hind hakkas vaikselt üles ronima. Kui see jõudis samale tasemele, millega Sergei oli aktsiad soetanud, müüs ta need kiiresti maha. Kulunud oli terve aasta, esimese tehingu tulemus oli ümmargune null, aga raha siiski ei põlenud. Tegelikult järgnes madalseisule korralik tõus. „Nüüd kahetsen, et kohe maha müüsin,” räägib Sergei.

Rohkem raamatuid

Pareiko mõistis, et vajab veelgi rohkem teadmisi ja infot. „Hakkasin veel rohkem raamatuid ja ajakirju lugema,” sõnab ta. Raamatutest eelistas Sergei peamiselt Vene autorite omi. „Moskvas kõvad mehed kirjutavad,” lisab ta.

Hiljem on ta ostnud Eestist Tallinna Vee, Kaubamaja ja Silvano aktsiaid, USAst aga Hewlett Packardi ning Euroopast Deutsche Telekomi aktsiaid. „Ikka suured ettevõtted,” kommenteerib Sergei. Väiksemaid ja vähem tuntud ettevõtteid peab ta riskantsemaks. „See on esimene printsiip, mis jäi teiste kogemusest meelde,” lisab ta. Suurte ettevõtete puhul teenib vähem, aga risk on samuti väiksem. Ja mis veelgi olulisem, aktsiate likviidsus on suurem ning soovi korral leiab neile alati ostja.

Kindlustunne on Sergei jaoks peamine, seetõttu on ta tänaseks aktsiatest üldse loobunud ja ostab ainult võlakirju. Eriti meeldivad talle võlakirjad, millel on riigi tagatis. Mees tunnistab, et võiks olla investorina agressiivsem, aga pärast jalgpallurikarjääri lõpetamist pakuti talle tööd FC Levadia spordidirektorina, seega võtab ta asja rahulikult. Ta läbis ka investeerimisalased  kursused ja oli valmis täielikult investeerimisele pühenduma. Nüüd aga ei pea ta sissetuleku  pärast muretsema ja võlakirjadelt teenitu on ainult boonuseks. Konkreetsetest summadest Sergei rääkida ei taha, kuid annab aimu, et jutt pole peenrahast.

Põnevad võlakirjad

Võlakirjade ostmisel on tema põhimõte valida neid, mille hind on kukkunud, sest see avab neile potentsiaali tõusta. Näiteks sügisel ostis ta Mongoolia võlakirju, uurides eelnevalt riigi majanduse tausta. „Sellel riigil on suur väljavaade,” kinnitab Sergei. „Positiivne mulje jäi mulle.” Ta kirjeldab õhinal, kui ilus on Mongoolia pealinn Ulaanbaatar. „Suured majad, pimedas särab!” kiidab ta. Peamine on aga see, et riik asub Venemaa ja Hiina vahel, mis tagab transiidi – just Hiina naabrus annab Mongoolia majandusele tõuke.

Väga hea kogemuse andis Sergeile Hewlett Packardi aktsia. Selle hind oli kukkunud seitse protsenti ja kõik tahtsid müüa. Mees aga hakkas uurima, mis on kukkumise põhjuseks. „Mõnikord turg kukub ise ja sel pole ettevõttega mingit pistmist. Selgitasin välja, et ettevõtte endaga oli kõik korras. Aktsia hind tõusis poole aastaga 100 protsenti,” räägib ta rahuolevalt.

Tänavu varakevadel naftakriisi ajal, kui hinnad olid all, ostis Sergei naftat eksportivate riikide võlakirju. „Paari-kolme kuuga tuli kena tootlus,” võtab ta kokku.

Iga kriisiga ta kaasa ei lähe, aga jälgib kursse mõnuga. Näiteks Türgi suvise riigipöördekatse ajal kukkusid riigi võlakirjad suurelt, kuid olukord stabiliseerus kiiresti ja hinnad hakkasid kohe tõusma. „Oleks pidanud ostma,” sõnab Sergei. „Iga väike kriis ühes riigis või sõda naaberriigis annab võimaluse,” lisab ta. „Kui kellelgi on kuskil midagi halvasti, siis kohe vaadatakse, kas on võimalus kasvada.” Ta tunnistab, et on õppinud selliseid märke maailmas tähele panema ja ajakirjandust ta ei usalda. Näiteks suvel ennustati, et toornafta hind hakkab tõusma. Sergei asus asja  põhjalikumalt uurima ja selgitas välja, et sadamad olid müümata kütust täis. „Sellisel juhul ei saa ju hind tõusta,” lisab ta. „Usun rohkem ennast kui ajakirjanduses pakutud ennustusi.”

Karjääri lõpp on raske

Sergei tunnistab, et karjääri lõpetamine on sportlastele tegelikult raske, sest näiteks jalgpallurite eest tehakse kõik tavapärased asjatoimetused ära ja nad ei pea muretsema kodu, hotellide, koristamise ega isegi toidu pärast. „Kohe ei pane seda tähele, aga sa harjud sellega nii ära. Elu muutub mugavaks,” räägib Sergei. Tema sõnul peavad jalgpallurid mõtlema ainult oma sooritusele väljakul. Aga kui selline elu saab läbi, siis tuleb hakata ise kõigega tegelema. Ja on ka neid, kes ei suuda tavalises elus hakkama saada.

Kui sa ei suuda sportlasena teenitud rahast piisavalt kõrvale panna, tekib valus löök. Sergei sõnul ei ole paljud ennast leidnudki. Peres tekivad probleemid, tihtilugu tuleb mängu alkohol ja on olnud ka enesetappe. Seetõttu tuleb hakata  varakult mõtlema, mis saab sinust pärast karjääri lõpetamist. Palju sõltub ka sõpradest ja tuttavatest, kes võivad aidata reaalse elu juurde naasta, näiteks pakkudes välja äri, mida üheskoos teha. Tore on ka, kui sportlasi kutsutakse oma kogemusi edasi andma noortele, kuigi selliseid töökohti ei ole palju.

Sergei ütleb, et õppimine on väga oluline. Ta ise kavatseb veel edasi õppida, et mõista finantsturge ja majandust paremini. Nüüd, kui Sergei on Tallinnas paikne, kas ta võiks siin ka oma restorani avada? „Tulevikus, võib-olla,”  vastab ta napilt. Aga täpsustab siis, et vaid sellisel juhul, kui tal on nii palju finantsvabadust, et ei pea raha pärast  muretsema. „Pigem töötan praegu selle nimel, et finantsbaas paika saada.”

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 4/2017




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse